Püha Lehm ja kindakirjad

Sellest saaks küll hea raamatu pealkirja, kui ma nt. Kivirähk oleksin .

Jah, aga ma pole. Sellepärast tuleb juttu kõigest ühest tikitud lehmast , kes sai omale nii uhke nime. Ja lugu oli tal ka - Lapse ristiemal oli sünnipäev ( juba jupike aega tagasi, kui nüüd lõpuni aus olla). Kingitus??? Loomake??? Ta on meil maalt pärit linnainimene ja loomakesed ju ka paadunud linlastel südame soojaks teevad, eks ole ju nii. Ja ei hakanud me kiisude-kutsudega jamama , tikkisime talle kohe lehma. Et midagi eksootilist toas oleks. Ja must lehm sobib ju bloniinile igati. Mul viimasel ajal on taas või uuskasutus ikka hingel- see Püha Lehm on otsast lõpuni taasuuskasutuses - vanad linased püksid, mis figuuri kõikumiste tagajärjel õmblustest na hõredaks jäänud, nisad linase kleidi lühemaks tegemise tagajärjel tekkinud, sarved kah kusagilt ülejäänud imetillukesest jupist. Täidiseks minu õe töö juurest pärit vatiinijäägid. Ainult tikkimisniit on esmakordselt kasutuses. Ahajaa , lõike sain Christi Kütti "Pihuloomade " raamatust", vist tegin natuke suuremaks. Tikkides kasutasin arhailist võtet st. ei joonistanud mustrit ette vaid läks nagu läks. See on vist fotodelt näha ka, et nii läks.

Igatahes on lehmake nüüd pühaks kuulutatud ja ehib uhkelt üht kodu Tallinna kõrge akna taga. Kuna pilti ma kohe teha ei märganud, siis siin on lehmake juba uues kodus poseerimas. Veel mõned võtted.

Ja mis siin siis kindakirjadega pistmist on?
Ega lehmal polegi.

Sõbranna üllatas mind sellise fotoga.

Käisime juba mitu aastat tagasi Mahtra muuseumis- nii me neid kindakirju joonistasime. Kõik kindad, mis muuseumis sel hetkel olemas olid , said meil ülesjoonistatud. Väikeses muuseumis on väga mõnus käia- sõbralik õhkkond ja kõike saab katsuda, ise vaadata. Muuseumi tädidel on vaid heameel, kui keegi nende vastu huvi tunneb. Ja nüüd sel sügisel saime selle retke tulemuseks kindakirjade kaardid. Saara kirjastusega koostöös. Väga ilusad kaardid. Raplamaa komplektis on Juuru, Hageri, Märjamaa, Rapla ja Vigala kihelkondade kirjad. Ainult Märjamaa kiri ei ole Mahtra muuseumist pärit. Ülejäänud on täpselt muuseumi kinnastelt. Neid ja teiste maakondade omi saab Saara kirjastusest tellida.

Jõulutervitused võikski ju sel aastal kindakirjaga saata!

jõulu ettevalmistused

Jõulud on tulemas! Jah tõesti. Aknast välja vaadates sellist tunnet küll ei teki. Siis on vaja seestpoolt tunnet tagant tõugata. Iga halva juures on alati ka hea külg- sammalt ei pea lume alt välja kraapima. Ja sammalt on ju enne jõulu alati tarvis. Eksju. Mul läks seda sammalt seekord kõvasti vaja. Meil oli siin jõululaat ja ma valmistusin selleks innuga. Käisin kraavikaldaid mööda pajuvitsu korjamas (kummikud kaasa!) ja metsa alt sammalt toomas (taskulambi valgel). Ja nii vähe ongi vaja, et kokku panna üks samblapuu.

Juba mitmendat aastat ei too meie pere metsast kuuske. Kuigi oma lapsepõlvest mäletan, et kui isa kuusega tuli - see tunne tuli kohe sisse. Jõulutunne. Koos kuuseehtimine. Meil aga on nüüd niipidi, et kuuse meisterdame ja ehime ka enamasti omatehtud ehetega.
laadale sai siis tehtud selliseid kuuski juba mitu, mitu. Meie eelmise aasta jõulupuu oli selline.

Sellise puu saab kokku panna nii-

üks pikem vits keera rõngaks ja selle rõnga külge seo vitsad. Vitste ülemised otsad seo kokku. Saadki koonuse. Kata see koonus nüüd samblalatakatega ja mässi sobivat värvi niidiga kokku. No umbes nii see töö käib. Pärast saad perega sitikate tõugu määrata, kes kõik sambla sees soojas toas unest ärganud on.

Ja siis veel üks lapsepõlve meenutus. Minu õde, kes elab meie vanemate korteris , koristas kappe( mitu aastat läks , aga kätte see aeg näed jõudis) Neid veel , mis ema soetatud kraami täis ja sealt sain ma päästa endale mõned emotsionaalsed mälestused. No vaadake seda kaussi!!! See seisis meil aastaid sektsioonkapi nurgal telefoni kõrval. Seal oli ikka kommi või küpsist (või tühje kommipabereid). Meie viletsa mälu ka kehvakese arvutamisoskuse põhjal, ilmus see kauss meile 1985 või 86 aastal ja vaas on umbes samast ajast. Nüüd hoian ma neid siis oma kapinurgal. Muide see pitsunistus mu laual on kaltsuka leid- filee tehnikas . Ei mitte see heegeldatud variant , vaid ikka õige (On tehtud kalavõrk ja selle ruudud mustrisse põimitud) Erakordselt korrektselt valmistatud ja täiesti tip-top, ilma plekkide ja märkimisväärsete aukudeta.

Vaadake lahtiste silmadega, elus on palju ilusat prügikasti äärele visatud!

nööbi õmblemise lugu

Eelmises postituses olev kotike sai endale ka nööbi ja siin väike lugu sellest, kuidas õmmelda nööpi kui kangas on paks ja tavaliselt õmmeldud nööp ei püsi kuidagi kinni.

Selleks võta pliiats ja õmble nööp kinni üle pliiatsi.

Kui nüüd pliiatsi välja tõmbad , jäävad lahtised niidid, need põimi sama niidiga üle, et tekiks nööbile kand. Kinnita niit tugevasti ja valmis ta ongi.

Selline nööp sobib hästi kottidele.

Kanarbikukarva kotike

Sügis ja kanarbikulilla, sügis ja pihlakapuna. Need toonid on alati nii ilusad ja samas tuletavad need väga valusalt meelde, et suvi on möödas ja külm ja niiske sügis taas võimust võtmas.
Seekord aga olen kanarbikutooni säilitanud kotis. (Piltidel on näha miskipärast küll rohkem meresinist). Sellel kotil on aga oma pikk sünnilugu ja taaskasutus on siin märksõna nr. 1.

Esiteks - leidsin naabrinaise kaltsukotist nii vahva kleidi. Kleit ise on pärit vist küll 80-ndatest ja kahtlaselt sünteetilist laadi, aga muster ja värvid missugused. Ja minu plaanitava tehnika puhul polnud need paar auku üldse mingi probleem.

Ja see tehnika siis- nööri ümber keritud diagonaalkandist kokkuõmmeldud kott. Või midagi taolist. Sellest tehnikast kuulsin esimest korda Aire lapiklubis ja kohe hakkasid näpud sügelema.

Leidsin pika otsimise peale ka nööri ja lõikasin kleidi ribadeks ja läkski lahti.

Ja seda ma ütlen, et see on üks igavesti vahva ajaviide- aina keri ja õmble, keri ja õmble. Kotikuju tekib iseenesest.

lõbus töö võttis tegelikult omajagu aega ja kui ma just oli jõudnud mõelda, et no on igav tegu, hakkasid ribad otsa saama ja oligi kott valmis. Ideaalis oleks ta võinud ikka natuke suurem olla. Peab naabrinaisele rääkima , et tehku suuremaid kleite.

Et aga asi veelgi selgem oleks leidsin lõngakorvist täpselt sobilikud niidid ja tikkisin paar kanarbikuõit kah kotile kaaslaseks. Ja vot nööp on nüüd küll veel veidi vale, siin peab olema poolkuu, ja peagi see siia tuleb ka.

Vooritegu sai seekord selline. Taskuga . Ikka peab ühe daami ridikülil ju tasku ka olema. Ja tegijamärk ka sisse.

Nüüd tekib, jah uus probleem, mul pole ühtegi sellist riietust, millega , sellist kotti kanda. Aga selline kotitegu mulle väga sobib, kes kotte soovib, andku teada.

lapitöö eelmisest hooajast

Kuna blogimine on mul juba mõnda aega mõtteis, siis on juba eelmisel talvel valminud üks tore asi,mis on meil igapäevaselt kasutuses ja igati enda olemasolu õigustanud.

Nagu ikka, lastega perel on alati vaja kaste, kuhu pista mänguasju ja muud sodi-pudi.

Ja Aire õpetatud palkmaja harjutused olid ka vaja kuhugi paigutada- nii neist kahest saigi kokku mänguasjadele kast- hetkel barbie mööbliladu.

Aluskastiks läks ka nagu rusikas silmaauku overloki kast, mis oli tugevam kui tavalised telekakastid ja just mõnusas suuruses ka. Ja kui te hoolega vaatate, siis on näha, et vooder on sellel kastil eraldi -nööpidega välimise osa küljes. Nii saab mõlemat osa vajadusel pesta, või kui selline variant ära tüütab, õmble lihtsalt uus ja vaheta ära.

Palkmaja õmblemine on imelihtne , kõige suurem sättimine oli hoopis see, kuidas täpselt õiget mõõtu selle ploki saaks.

Lapitöö on mul ka praegu projektis , aga sellest juba siis kui valmis ka midagi on.

Mänguasjad kasti!

Isadepäeva lainel

Väike meenutus isadepäevast.

Kõigepealt üks tore üllatus juba eelmisest nädalast. Üllatus pani kohe mõtlema- kas on maailmas niipalju armastust, et isegi tomatid lähevad hallitama südamekujuliselt. Või ei ole maailmas piisavalt armastust, et isegi tomatid peavad seda meile meeldetuletama. Ei tea kuidas täpselt need asjad on, aga meie tomat igatahes on oma õnne leidnud.

Tänu sellele armunud tomatile oli meie isadepäeva hommikuvõileivad ka südamlikud. Maitsesid ka soojalt. Ja põhiline, et Kertu ise tegi. No ma natuke aitasin ka.

Kasutasime leiba, mille tegime viinapitsiga ümmarguseks ja täiesti kogemata oli Kehtna suitsuvorst täpselt õige suurusega. Südamed said peale paprikast ja vormi said nad piparkoogi vormi abiga. Ja et kogu lugu veel värvilisem oleks, said porrulaugu lisandid ka oma kohale. Neid võileibu sõime ka pereklubi pärastlõunal.

Maitsesid palju paremini kui lihtsalt vorst ja leib.

Ja nüüd pean kindlasti ka meie isa siia üles riputama, sest Kertu nõuab, et tema asju ka näidatakse. Saage tuttavaks - meie issi !

Täna tulevad külalised!

Täna tulevad külalised! Kolm sõpra!

Triibulised rebased.

Ideeliselt on need semud Anu Raua Viljandimaa muuseumist . Minu esitluses on need rebased sellised.

Igalühel on oma iseloom, nagu tihti minu asjadega juhtub.

Sõpru oli algul neli, aga üks neist kaunistab juba üht teist kodu. Loodetavasti on tal seal mõnus ja soe. Ühel rebastest on sabaotsas juba ka ametimärk-võtmehoidja. Tema on Võtme Vedaja Rebane. Teised on veel na noorukesed, et pole oma ametit veel välja valinud. Anname neile siis aega.

Tere, Punane Laegas !
Aeg sai küpseks ja siit vihmasaju ja tuulepusa vahelt Sa ilmuma hakkad.
Ja mida siit näha saab?
Mõisapreili läkitab siia oma käsitöid ja muid jutte.

Ja seda kõike tahan ma Sinuga jagada.

Kohtume siis Laekas, Punases.