Minu lemmik ERMis

Üle pika aja, üle pika külma talve, mis lausa halvab,

ega kasuks tule seegi, et korteris oli mul siin 14-15 kraadi. Käed ei liigugi, mõte ka mitte. Istusime siis koos puhuri eest ja teki alla ja vegeteerisime selle aja koos ära.

Nüüd paistab päeikesekiir!!! Ometi!!!

Ja tuli ka tööle minna ....

Aga vaatamata kõigele on saanud valmis ERMi näidise põhjal tuniisi tehnikas kotike rahvarõivaste juurde. Originaal on valminud 1873 aastal Rapla kihelkonnas Mõisaaseme külas.

Tegin tuniisitehnikas nii suure töö esmakordselt. Varem olen ainult tööproove proovinud.

Ja mis ma ütlen- üks tohutult aeganõudev töö. võtsin kõige peenema lõnga, mis mul oli ja heegelnõelanumber oli ka 2, ja ikka on minu koti peal ristpiste ruudud suuremad kui originaalil.

Selle koti juures meeldis mulle aga eriline sang ja sangal moodustub muster "T" tähest , eripidiselt ja kui me teame, et igal asjal on mõte- siis mõtle nüüd välja, mis mõte see tikkijal oli.

Igatahes, olen ma ise tulemusega rahul, kuidagi armas on ta mulle.

Vartsi lumikellukesed pistavad oma ninad välja....

no kuidas ma küll unustanud olen!!!

Eks minugi riiulid on kokkukogutud kangaid ja muud "pahna" täis- uusi ei olegi enam kuhugi panna. Seepärast võtsin ette ühe ruumivõtva trikotaazkanga ja otsustasin, et sellest õmblen nüüd niipalju asju, et ta otsa saab. Ja punkt. Kangas on armas, lipsukestega ja roosa. Sellest sai Triine 2 lasteaia tudukostüümi ja pluusi ja Kertu sai öösärgi - no ja riiet ikka veel üle. Kuna parajasti olid mitmed sõbrannad siin ka ringi kalpsamas, siis lõpuks sai see kamp sellise vormiriietuse. On pids´aamapidudeks ühtne stiil. ise olid nad rahul , tundub nii. Igatahes oma järjekordsele ööpeole need riided kaasa võeti ja saadeti mulle selline foto.

Neid pisikesi tudukaid ei hakka ma pildistamagi. Kappi sai ruumi juurde. Kangast jäi niipalju veel , et saab tulevikus mõned kandid ka kleidi äärde. Ei õnnestunud ikka nulli ajada.

Ja pilte üle vaadates leidsin oma ponnistuse nõelapatjade alalt. See sai kohe ühele osavnäpust gümnaasiumilõpetajale ära kingitud. Südamekujulise kõrvaga tassike on minu ema maalitud - seega tiimitöö.

Tegelikult on mul veel üks kaunis asi pildistamata, aga täna pole jälle sobiv ilm. Tuleb veel oodata.

mõisapreili

Ökodisain

Oh seda suve!

kuumus, äike, soe vihm, maasikad- see võiks küll igavesti kesta.

See soe suvi on ka põhjus, miks siin laekas nii vaikne on. Suure osa ajast veedan ma ju peenarde vahel ja sõbranna vedas mind jälle kord ulmemaailma(no aitähh tõesti selle raamatu eest), käsitööks eriti aega ei jää. Aga täna on mul väike ökodisain just kasvuhoonesse.

Seegi sündis tänu vajadusele. Kasvuhoonesse on ju ikka vaja riiulit või nagikest kuhu riputada tööriistu ja kindaid ja igasugu vahendeid. Samas on meie kehva kraanivee tõttu mul väga palju 5 liitriseid veepudeleid, mida poodi tagasi ei võeta ja tassi siis neid prügikasti....

Aga näed sellest 5 liitrisest pudelist saab imekergelt vajaliku riiuli kasvuhoonesse. Tuleb leida vaid nuga ja lõigata pudelil ära küljepealt üks tükike, siis vajalikku kohta kruvi või naelake seina ja pudel-riiul rippuma. Saad lõigata ära just nii suure tüki ja nii sügavalt kui arvad oma riiuliks sobivad , nii et võimalusi on tohutult. Ja kui untsu läheb- joo järgmine pudel tühjaks.

Palun vabandust , pildid on seekord küll väga haledad.

Mõisapreili

Elu on lill on lill on lill

Elu on jah selline- lipp lipi peal, lapp lapi peal, palju nõelapisteid. Nagu esiemade vardakotid, värvilised ja lillelised. Ainult et......

ma jäin selle lillega rongist maha.

Läksin metsa pidusse, võtsin küll arvuti kaasa, et saadan enne oma koti pildid ära , aga ei jõudnud kuidagi ja äkki avastasin, et ohoo juba ongi 6. juuni käes ja rong mööda kihutanud. Pidu otsas, kott saatmata.

aga kott on ju valmis. Selline siis. Loomeprotsess oli seekord küll väga vaevaline. Kõik need kaks kuud ootasin tulukese tulemist- ei tulnud. Nagu Salomon von Vesipruul- no ei tule vaimu peale, roni või õunapuu otsa (ja see naabri koer ka veel haukumas) .

Ja viimasel hetkel otsustasin teha tavalise poekoti. Tuligi tavaline, peaaegu tavaline. kotikangaks sai igasugust lillelist kraami, mis kapis oli juba ammu vedelemas. Need ma ribastasin, õmblesin kokku ja valminud triibulise kanga ribastasin veelkord ja õmblesin jälle kokku . Tulemus sai ruuduline lapikangas. See liilega tükk koti esipoolel on tikkimismasinaga tehtud tööproov vabakäe joonistusest.

Kotil on üks saladus ka - tasku küljeõmbluses. Lukuga. Sinna saab vargapoiste eest peitu panna rahakoti või telefoni.

Emme tegi mõnusa koti, lähen toon poest mõned kommid!!

Mõisapreili

Sügisvärve kevadel

Kuigi aknataga möllab kevad, on minul valminud hoopiski sügisvärvis kampsik. Selle kampsiku kudumise ajalugu on pikk. Alustatud sai ta juba 2 aastat tagasi. Vahepeal on naistele kohaselt keha õmbermõõdud, eriti kõhupiirkonnast tugevasti muutunud. Jah, ja kui oli näha, et loodud silmustega kamps selga enam ei mahu , viskasin ta lõngakorvi paremaid aegu ootama.

Nüüd on need ajad käes- kampsun läheb jälle selga ja nii on põhjust see valmis kududa. Lõng on Freedom Spirit, hästi mõnus lõng. Läheb vaid kergesti topiliseks. Õnneks need topid ka eemalduvad kergesti ja mingeid jäävaid kahjustusi ei teki.

Mustri kohta niipalju, et kusagilt ajakirjast ma sarnase mustri leidsin, kust ei suuda küll meenutada. Aga palmikuid ma armastan. Ja selline kuju tekkis küll kogemata. Eriti meeldivad mulle varrukad, mis tulid ka kogemata välja just sellised. Kahjuks ei ole mul siin võimalik teile edastada fotot mannekeenil(!) , aga pole ehk hullu.

Aga nüüd- näpud mulda.

Mõisapreili

VÕÕRAD SULED

Täna on jah, võõraste sulgedega ehtimise kord, sest omad suled on pildistamata.

Need asjad, mida täna näete on minu ema maalitud. Tema on selles suhtes vahva, et ta ise ütleb, et ta üldse joonistada ei oska aga samas teeb nii ilusaid tasse-teldrikuid.

Ja potrselanimaaliga hakkas ta tegelema alles 50 aastasena. No, või aastakese varem. Igatahes on tal nüüd töötuba tasse, vaase ja taldrikuid täis. Need komplektid mida te siin näete on omanikuta, kui kellelegi hakkab midagi meeldima, võib mulle julgelt kirjutada ja saame kokkuleppeid sõlmida.

Kirjuta siia anne.ummalas@gmail.com

Ehk saan ma ka oma suurteose- mõnusa kampsi pildi peale püütud, siis kohtume jälle.

Mõisapreililt

Hetke meeleolud

Oi kuidas aeg rutanud!

Vahepealsest ajast polegi midagi väga erilist kirja panna ja välja näidata.

Siin laekas ringi uidates jääb küll mulje,nagu mulle meeldiks õmblemine. Tegelikult on nii, et õmblusmasin on tänuväärne kaaslane kui on vaja pisku ajaga midagi valmis saada. Kui on üks 1,7 aastane takjas sabas , siis aeg on aga alati pisku, nagu te kindlasti isegi teate. Pealegi oli nüüd kolm nädalat üks 10 -aastane takjas ka, kes peale mandli ja adenoidide oppi lohutust vajas. Sellepärast oligi vaja kohe uusi kindaid (ega loodus ju tühja kohta salli- mandlid läinud, siis olgu seestpoolt narmastatud kindad kohe olla)

Samuti olen siin täitsa puudulikult oma rahvuslikku meelsust näidanud. Nüüd aga on selleks põhjust küllaga...

Minu praeguse aja kirjandus

JA minu hetketööd- vanadest pitsidest mustri maha joonistamine ja uue tööproovi heegeldamine. Pitsid on ausad! Naabritädi kaltsukotist. Need on heegeldatud enne 40ndaid või kohe peale sõda. Kangas on aga super- linane ja kodukootud.

Usinad võivad proovida ka, teate ju küll-

tühi ruut- ühekordne sammas, 2 ahelsilmust , ühekordne sammas.

Ja täis ruut - 3+1 ühekordset sammast.

Heegeldada tuleb aga üsna tugevasti, et ruut ikka ruut tuleks, mitte ristkülikuks ei kisuks. Ja tihe peab pind ka olema. Pehme ja lörts heegeldus siia ei sobi.

ja mitte ainult heegeldamine. See niplispitsi jupike on 19 . sajandi teisest poolest pärit käiste pitsi järgi niblatud. Ja käised ise kuulusid minu vanaema emapoolsele vanaemale, kes elas tõenäoliselt mõned kilomeetrid minu praegusest elukohast!!

Rohkem neist asjust ilmselt suve või lausa sügise poole...

Ja täna oli palmipuudepüha....

Mõisapreililt