Kanarbikukarva kotike

Sügis ja kanarbikulilla, sügis ja pihlakapuna. Need toonid on alati nii ilusad ja samas tuletavad need väga valusalt meelde, et suvi on möödas ja külm ja niiske sügis taas võimust võtmas.
Seekord aga olen kanarbikutooni säilitanud kotis. (Piltidel on näha miskipärast küll rohkem meresinist). Sellel kotil on aga oma pikk sünnilugu ja taaskasutus on siin märksõna nr. 1.

Esiteks - leidsin naabrinaise kaltsukotist nii vahva kleidi. Kleit ise on pärit vist küll 80-ndatest ja kahtlaselt sünteetilist laadi, aga muster ja värvid missugused. Ja minu plaanitava tehnika puhul polnud need paar auku üldse mingi probleem.

Ja see tehnika siis- nööri ümber keritud diagonaalkandist kokkuõmmeldud kott. Või midagi taolist. Sellest tehnikast kuulsin esimest korda Aire lapiklubis ja kohe hakkasid näpud sügelema.

Leidsin pika otsimise peale ka nööri ja lõikasin kleidi ribadeks ja läkski lahti.

Ja seda ma ütlen, et see on üks igavesti vahva ajaviide- aina keri ja õmble, keri ja õmble. Kotikuju tekib iseenesest.

lõbus töö võttis tegelikult omajagu aega ja kui ma just oli jõudnud mõelda, et no on igav tegu, hakkasid ribad otsa saama ja oligi kott valmis. Ideaalis oleks ta võinud ikka natuke suurem olla. Peab naabrinaisele rääkima , et tehku suuremaid kleite.

Et aga asi veelgi selgem oleks leidsin lõngakorvist täpselt sobilikud niidid ja tikkisin paar kanarbikuõit kah kotile kaaslaseks. Ja vot nööp on nüüd küll veel veidi vale, siin peab olema poolkuu, ja peagi see siia tuleb ka.

Vooritegu sai seekord selline. Taskuga . Ikka peab ühe daami ridikülil ju tasku ka olema. Ja tegijamärk ka sisse.

Nüüd tekib, jah uus probleem, mul pole ühtegi sellist riietust, millega , sellist kotti kanda. Aga selline kotitegu mulle väga sobib, kes kotte soovib, andku teada.