Sügisvärve kevadel

Kuigi aknataga möllab kevad, on minul valminud hoopiski sügisvärvis kampsik. Selle kampsiku kudumise ajalugu on pikk. Alustatud sai ta juba 2 aastat tagasi. Vahepeal on naistele kohaselt keha õmbermõõdud, eriti kõhupiirkonnast tugevasti muutunud. Jah, ja kui oli näha, et loodud silmustega kamps selga enam ei mahu , viskasin ta lõngakorvi paremaid aegu ootama.

Nüüd on need ajad käes- kampsun läheb jälle selga ja nii on põhjust see valmis kududa. Lõng on Freedom Spirit, hästi mõnus lõng. Läheb vaid kergesti topiliseks. Õnneks need topid ka eemalduvad kergesti ja mingeid jäävaid kahjustusi ei teki.

Mustri kohta niipalju, et kusagilt ajakirjast ma sarnase mustri leidsin, kust ei suuda küll meenutada. Aga palmikuid ma armastan. Ja selline kuju tekkis küll kogemata. Eriti meeldivad mulle varrukad, mis tulid ka kogemata välja just sellised. Kahjuks ei ole mul siin võimalik teile edastada fotot mannekeenil(!) , aga pole ehk hullu.

Aga nüüd- näpud mulda.

Mõisapreili

VÕÕRAD SULED

Täna on jah, võõraste sulgedega ehtimise kord, sest omad suled on pildistamata.

Need asjad, mida täna näete on minu ema maalitud. Tema on selles suhtes vahva, et ta ise ütleb, et ta üldse joonistada ei oska aga samas teeb nii ilusaid tasse-teldrikuid.

Ja potrselanimaaliga hakkas ta tegelema alles 50 aastasena. No, või aastakese varem. Igatahes on tal nüüd töötuba tasse, vaase ja taldrikuid täis. Need komplektid mida te siin näete on omanikuta, kui kellelegi hakkab midagi meeldima, võib mulle julgelt kirjutada ja saame kokkuleppeid sõlmida.

Kirjuta siia anne.ummalas@gmail.com

Ehk saan ma ka oma suurteose- mõnusa kampsi pildi peale püütud, siis kohtume jälle.

Mõisapreililt

Hetke meeleolud

Oi kuidas aeg rutanud!

Vahepealsest ajast polegi midagi väga erilist kirja panna ja välja näidata.

Siin laekas ringi uidates jääb küll mulje,nagu mulle meeldiks õmblemine. Tegelikult on nii, et õmblusmasin on tänuväärne kaaslane kui on vaja pisku ajaga midagi valmis saada. Kui on üks 1,7 aastane takjas sabas , siis aeg on aga alati pisku, nagu te kindlasti isegi teate. Pealegi oli nüüd kolm nädalat üks 10 -aastane takjas ka, kes peale mandli ja adenoidide oppi lohutust vajas. Sellepärast oligi vaja kohe uusi kindaid (ega loodus ju tühja kohta salli- mandlid läinud, siis olgu seestpoolt narmastatud kindad kohe olla)

Samuti olen siin täitsa puudulikult oma rahvuslikku meelsust näidanud. Nüüd aga on selleks põhjust küllaga...

Minu praeguse aja kirjandus

JA minu hetketööd- vanadest pitsidest mustri maha joonistamine ja uue tööproovi heegeldamine. Pitsid on ausad! Naabritädi kaltsukotist. Need on heegeldatud enne 40ndaid või kohe peale sõda. Kangas on aga super- linane ja kodukootud.

Usinad võivad proovida ka, teate ju küll-

tühi ruut- ühekordne sammas, 2 ahelsilmust , ühekordne sammas.

Ja täis ruut - 3+1 ühekordset sammast.

Heegeldada tuleb aga üsna tugevasti, et ruut ikka ruut tuleks, mitte ristkülikuks ei kisuks. Ja tihe peab pind ka olema. Pehme ja lörts heegeldus siia ei sobi.

ja mitte ainult heegeldamine. See niplispitsi jupike on 19 . sajandi teisest poolest pärit käiste pitsi järgi niblatud. Ja käised ise kuulusid minu vanaema emapoolsele vanaemale, kes elas tõenäoliselt mõned kilomeetrid minu praegusest elukohast!!

Rohkem neist asjust ilmselt suve või lausa sügise poole...

Ja täna oli palmipuudepüha....

Mõisapreililt

VALGE VARJUNDID

Nüüd võib kuulutada lõpetatuks, need meie valged üllitised.

Jah , meie. Seekord tahtis koostegemisest osa võtta ka mu 10 aastane tütar Kertu. Nii me siin kahekesi õmblusmasina taga aega veetsime.

Kertu uuris minu vanamoodsat ideedekaustikut ja valis sealt välja lapikoti. Koti ideed aga ei saa ma kahjuks enda omaks tunnistada, selle jagas meile Aire lapikursusel. Aga proovisime järgi , kuidas välja tuleb. Töö käis nii, et koos lõikasime lapid välja , mina panin õiged lapid kokku ja Kertu õmbles masinaga kinni. Olgu öeldud veel see oluline pisisasi, et ka seekord saime hakkama taaskasutusega- vana linane seelik ja vanaema kardinad. Kardinad tulid mängu ema kadeduse pärast- ei raatsinud pitskangast lapsele kulutada anda.

Koti ääres olev karvane äär on heegeldatud küll minu poolt, sest seda karvast, sädelevat lõnga oli üsna võimatu heegeldada. Aga kinni õmbles Kertu ise ja sangad ka ikka ise. Sangad olidki ainsad asjad, mis ued tuli muretseda. Võimas nööp tuli ka nööbikarbist sipsti välja.

Uhke autor oma kotiga.

Ja nüüd minu enda kotist .

Kui juba kardinate lõikumiseks läks, siis proovisin oma viimase aja lemmiktehnikat ka nende samade kardinatega teha. See lemmik toimib nii, et võtad nööri (mis mul on juhtumisi must) ja lõikad kadrinatest diagonaalselt 3-4 cm laiuse riba (mis mul olid juhtumisi valged). Kerid kardinast kandid ümber nööri ja õmbled õmblusmasina sik-sak õmblusega spiraalselt üksteise külge kinni. Sellest on pilte "Sügissonaadi " teemas. Sellest eksperimendist tekkis suur ring, mille panin kokku selliseks kotiks. Kandiribasid nöörile kerides proovisin perida hästi sasilt, et tekiks koheva ja lumise pinna efekt. Samas ei saa seda ka väga lõdvalt teha. Musta nööri on üksikutes kohtades siiski läbi kumamas. See meenutab meile , et kevad pole enam mägede taga ja lumi saab varsti otsa. Oh seda rõõmu- mustast mullast pistavad oma ninad välja taas lumikellukesed ja tilistavad meile kevadet.

Saadud poolringi nurgad said puhtast mängulustist ümaraks vormitud ja kotisuu serv allapoole keeratud.

Kerge lumine pitsiline kaunistus ja mõned pärlid, et kogu krempel liiga valgeks ei jääks.

Ja nii me nüüd käime koos, Valges ja Varjudes.

Kevadeni on veel jäänud 22 päeva ja 9 tundi!!!

Mõisapreili ja veel noorem preilnas

SÕBRAPÄEVAKS

Sõbrapäevaks meeleolu!

Paber, pits, pael, käärid ja õmblusmasin. Pliiats, ümbrik, mark ja aadress= SÕBRAD!

Olgem sõbrad!

Mõisapreili

Femme Fatale

Saatus on otsustanud nii, et materjaalsesse maailma on juurde tulnud üks glamuurne kotike koos paari lisaga. On ületatud kõik loomingulised probleemid ja defektidest kujundatud efektid.

Selle koti sünnilugu vaadates, on tõesti Saatus ise oma sõrmi nipsutanud. Tegelikult pidi ta tulema punasel põhjal - õige paksusega kangast ei leidunud minu kappides (küllap ta saab ükskord ka selle punase kaksikõe). Ja kuna mul siin kotiteos on põhimõtteks kasutada olemasolevat või taaskasutust ootavat materjali, siis tuli idee ümbermängida. Teine kinnisidee oli ümmargune põhiplaan, mida saab paelaga kokku tõmmata ja siis oleks selline armas pitsiline mumm käevangus rippumas.

Nii ja mis välja tuli, see on nüüd teie ees.

Ümmargune vaade .

Nimesilt voodril. Et kogu kotilugu kaasa tehes teemad lõpuks sassi ei läheks.

Sisevaade juba valmis kotist.

Sünniloost lähemalt.

Kangaks sattus üks kummaline siidilaadsest kangast kleit (tegin kõiksugu katseid - põletasin ja nuusutasin- ilmselt siid). Voodriks sama kleidi vooder, mis on midagi tavalisemat. Pitsililled on minu keskkooli "100 päeva balli" kleidi varrukate küljest. Litrid ja pärlid olid ka olemas.

Tehnika võiks nimetada pitsaplikatsiooniks. Pitslilled said käsitsi oma kohale õmmeldud.

Kui kõik paistis juba valmis olevat, tekkis jama- olin kangad liimiriidega nii korralikult tugevadanud, et paelast tõmmates ilusasti kokku see ümmargune põhiplaan enam ei tõmbunud . Ega jäänudki muud üle kui tuli öö läbi nuputada ja hommikul sangu otsima minna. Sangad on pruunist puidust ja kaetud pitsiga, et glamuursemad välja näha. Koti valmis saanud oli minu emotsioonid nii kõrgel, et siuh-viuh tulid juurde ka sõrmus ja pross.

Ka pildistamisega ei ole läinud kõik plaanipäraselt. Ikka on nii, et kui ilus päike väljas sillerdamas, siis minul midagi pildistada pole ja kui mul on koti pildistamisega kiire, siis on pilvine ja sompus. Ja nüüd on mul ka kahju, et ma ei oska pilte klikitavateks teha, et saaks suuremalt vaadata. Küll ma õpin selle ka ära.

Kogu loo juures sain ma tiba targemakski -oma unistuste poole pealt- Kui sul on täpne plaan ja teostades see tahab vägisi metsa minna, siis see mis välja tuleb on võibolla unistusest isegi parem!

Järgmiste teemadeni!

Mõisapreili

Veel uue aasta hullamisi

Kindlasti on teilgi sama ilus kui meil. Aga ikka tahaks oma mäeotsast ka vaadet nautida ja tuleviku huvides siia laekasse tallele panna, et sai ikka kelgutatud ka ühel kenal päeval. Ja värske, karge õhk ja nii edasi...

Tegelikult tahtsin rääkida ühe loo ja lisada mõned käsitööd ka.

Kunagi ammustel aegadel, kui sai Peda kulunud trepiastmeid veelgi rohkem lohku tallatud, küsis minult hilja õhtul, pärast järjekordset pikka ja nüristavat päeva üks garderoobitädidest (see tüsedam), mantlit ulatades: " Ei tea, kas see ruuduline värv on sel aastal ka veel moes?" Olin vist piisavalt juhm, et mitte märgata küsida- mis värvi see on ? Olgu selle ruudulise värviga kuidas on aga triibuline on minu kodus küll alati moes. Mulle kohe meeldivad triibud! No vaadake triibulisi kaltsuvaipu, triibulisi kasse, triibulisi seelikuid, sokke, tasse, sukapükse, patju, kotte, arbuuse....

Meil on selline mõnus iste ja Triine näitab , kuidas seda kasutada.

Padi on heegeldatud mitmekordsest puuvillasest lõngast- jääkidest, seepärast pole ükski triip päris ühte moodi.

Ja lisan siia ka midagi väga tavalist- triibulised sokid, igapäevaseid ja tavalisi asju peab ju ka tegema. Viimasel ajal sigineb minu ellu järjest rohkem roosat. Peidan seda roosaarmu triipudes.