Elu on jah selline- lipp lipi peal, lapp lapi peal, palju nõelapisteid. Nagu esiemade vardakotid, värvilised ja lillelised. Ainult et......
ma jäin selle lillega rongist maha.
Läksin metsa pidusse, võtsin küll arvuti kaasa, et saadan enne oma koti pildid ära , aga ei jõudnud kuidagi ja äkki avastasin, et ohoo juba ongi 6. juuni käes ja rong mööda kihutanud. Pidu otsas, kott saatmata.
aga kott on ju valmis. Selline siis. 
Loomeprotsess oli seekord küll väga vaevaline. Kõik need kaks kuud ootasin tulukese tulemist- ei tulnud. Nagu Salomon von Vesipruul- no ei tule vaimu peale, roni või õunapuu otsa (ja see naabri koer ka veel haukumas) .
Loomeprotsess oli seekord küll väga vaevaline. Kõik need kaks kuud ootasin tulukese tulemist- ei tulnud. Nagu Salomon von Vesipruul- no ei tule vaimu peale, roni või õunapuu otsa (ja see naabri koer ka veel haukumas) .
Ja viimasel hetkel otsustasin teha tavalise poekoti. Tuligi tavaline, peaaegu tavaline. kotikangaks sai igasugust lillelist kraami, mis kapis oli juba ammu vedelemas. Need ma ribastasin, õmblesin kokku ja valminud triibulise kanga ribastasin veelkord ja õmblesin jälle kokku . Tulemus sai ruuduline lapikangas. See liilega tükk koti esipoolel on tikkimismasinaga tehtud tööproov vabakäe joonistusest.
Kotil on üks saladus ka - tasku küljeõmbluses. Lukuga. Sinna saab vargapoiste eest peitu panna rahakoti või telefoni. 
Emme tegi mõnusa koti, lähen toon poest mõned kommid!!
Mõisapreili
