punane laegas

Minu lemmik ERMis

2011-03-29T10:52:00.009+03:00

Üle pika aja, üle pika külma talve, mis lausa halvab,

ega kasuks tule seegi, et korteris oli mul siin 14-15 kraadi. Käed ei liigugi, mõte ka mitte. Istusime siis koos puhuri eest ja teki alla ja vegeteerisime selle aja koos ära.

Nüüd paistab päeikesekiir!!! Ometi!!!

Ja tuli ka tööle minna ....

Aga vaatamata kõigele on saanud valmis ERMi näidise põhjal tuniisi tehnikas kotike rahvarõivaste juurde. Originaal on valminud 1873 aastal Rapla kihelkonnas Mõisaaseme külas.

Tegin tuniisitehnikas nii suure töö esmakordselt. Varem olen ainult tööproove proovinud.

Ja mis ma ütlen- üks tohutult aeganõudev töö. võtsin kõige peenema lõnga, mis mul oli ja heegelnõelanumber oli ka 2, ja ikka on minu koti peal ristpiste ruudud suuremad kui originaalil.

Selle koti juures meeldis mulle aga eriline sang ja sangal moodustub muster "T" tähest , eripidiselt ja kui me teame, et igal asjal on mõte- siis mõtle nüüd välja, mis mõte see tikkijal oli.

Igatahes, olen ma ise tulemusega rahul, kuidagi armas on ta mulle.

Vartsi lumikellukesed pistavad oma ninad välja....

2010-07-09T09:11:00.004+03:00

no kuidas ma küll unustanud olen!!!

Eks minugi riiulid on kokkukogutud kangaid ja muud "pahna" täis- uusi ei olegi enam kuhugi panna. Seepärast võtsin ette ühe ruumivõtva trikotaazkanga ja otsustasin, et sellest õmblen nüüd niipalju asju, et ta otsa saab. Ja punkt. Kangas on armas, lipsukestega ja roosa. Sellest sai Triine 2 lasteaia tudukostüümi ja pluusi ja Kertu sai öösärgi - no ja riiet ikka veel üle. Kuna parajasti olid mitmed sõbrannad siin ka ringi kalpsamas, siis lõpuks sai see kamp sellise vormiriietuse. On pids´aamapidudeks ühtne stiil. ise olid nad rahul , tundub nii. Igatahes oma järjekordsele ööpeole need riided kaasa võeti ja saadeti mulle selline foto.

Neid pisikesi tudukaid ei hakka ma pildistamagi. Kappi sai ruumi juurde. Kangast jäi niipalju veel , et saab tulevikus mõned kandid ka kleidi äärde. Ei õnnestunud ikka nulli ajada.

Ja pilte üle vaadates leidsin oma ponnistuse nõelapatjade alalt. See sai kohe ühele osavnäpust gümnaasiumilõpetajale ära kingitud. Südamekujulise kõrvaga tassike on minu ema maalitud - seega tiimitöö.

Tegelikult on mul veel üks kaunis asi pildistamata, aga täna pole jälle sobiv ilm. Tuleb veel oodata.

mõisapreili

Ökodisain

2010-07-07T12:09:00.004+03:00

Oh seda suve!

kuumus, äike, soe vihm, maasikad- see võiks küll igavesti kesta.

See soe suvi on ka põhjus, miks siin laekas nii vaikne on. Suure osa ajast veedan ma ju peenarde vahel ja sõbranna vedas mind jälle kord ulmemaailma(no aitähh tõesti selle raamatu eest), käsitööks eriti aega ei jää. Aga täna on mul väike ökodisain just kasvuhoonesse.

Seegi sündis tänu vajadusele. Kasvuhoonesse on ju ikka vaja riiulit või nagikest kuhu riputada tööriistu ja kindaid ja igasugu vahendeid. Samas on meie kehva kraanivee tõttu mul väga palju 5 liitriseid veepudeleid, mida poodi tagasi ei võeta ja tassi siis neid prügikasti....

Aga näed sellest 5 liitrisest pudelist saab imekergelt vajaliku riiuli kasvuhoonesse. Tuleb leida vaid nuga ja lõigata pudelil ära küljepealt üks tükike, siis vajalikku kohta kruvi või naelake seina ja pudel-riiul rippuma. Saad lõigata ära just nii suure tüki ja nii sügavalt kui arvad oma riiuliks sobivad , nii et võimalusi on tohutult. Ja kui untsu läheb- joo järgmine pudel tühjaks.

Palun vabandust , pildid on seekord küll väga haledad.

Mõisapreili

Elu on lill on lill on lill

2010-06-07T22:09:00.007+03:00

Elu on jah selline- lipp lipi peal, lapp lapi peal, palju nõelapisteid. Nagu esiemade vardakotid, värvilised ja lillelised. Ainult et......

ma jäin selle lillega rongist maha.

Läksin metsa pidusse, võtsin küll arvuti kaasa, et saadan enne oma koti pildid ära , aga ei jõudnud kuidagi ja äkki avastasin, et ohoo juba ongi 6. juuni käes ja rong mööda kihutanud. Pidu otsas, kott saatmata.

aga kott on ju valmis. Selline siis. Loomeprotsess oli seekord küll väga vaevaline. Kõik need kaks kuud ootasin tulukese tulemist- ei tulnud. Nagu Salomon von Vesipruul- no ei tule vaimu peale, roni või õunapuu otsa (ja see naabri koer ka veel haukumas) .

Ja viimasel hetkel otsustasin teha tavalise poekoti. Tuligi tavaline, peaaegu tavaline. kotikangaks sai igasugust lillelist kraami, mis kapis oli juba ammu vedelemas. Need ma ribastasin, õmblesin kokku ja valminud triibulise kanga ribastasin veelkord ja õmblesin jälle kokku . Tulemus sai ruuduline lapikangas. See liilega tükk koti esipoolel on tikkimismasinaga tehtud tööproov vabakäe joonistusest.

Kotil on üks saladus ka - tasku küljeõmbluses. Lukuga. Sinna saab vargapoiste eest peitu panna rahakoti või telefoni.

Emme tegi mõnusa koti, lähen toon poest mõned kommid!!

Mõisapreili

Sügisvärve kevadel

2010-05-18T12:57:00.003+03:00

Kuigi aknataga möllab kevad, on minul valminud hoopiski sügisvärvis kampsik. Selle kampsiku kudumise ajalugu on pikk. Alustatud sai ta juba 2 aastat tagasi. Vahepeal on naistele kohaselt keha õmbermõõdud, eriti kõhupiirkonnast tugevasti muutunud. Jah, ja kui oli näha, et loodud silmustega kamps selga enam ei mahu , viskasin ta lõngakorvi paremaid aegu ootama.

Nüüd on need ajad käes- kampsun läheb jälle selga ja nii on põhjust see valmis kududa. Lõng on Freedom Spirit, hästi mõnus lõng. Läheb vaid kergesti topiliseks. Õnneks need topid ka eemalduvad kergesti ja mingeid jäävaid kahjustusi ei teki.

Mustri kohta niipalju, et kusagilt ajakirjast ma sarnase mustri leidsin, kust ei suuda küll meenutada. Aga palmikuid ma armastan. Ja selline kuju tekkis küll kogemata. Eriti meeldivad mulle varrukad, mis tulid ka kogemata välja just sellised. Kahjuks ei ole mul siin võimalik teile edastada fotot mannekeenil(!) , aga pole ehk hullu.

Aga nüüd- näpud mulda.

Mõisapreili

VÕÕRAD SULED

2010-04-21T17:07:00.007+03:00

Täna on jah, võõraste sulgedega ehtimise kord, sest omad suled on pildistamata.

Need asjad, mida täna näete on minu ema maalitud. Tema on selles suhtes vahva, et ta ise ütleb, et ta üldse joonistada ei oska aga samas teeb nii ilusaid tasse-teldrikuid.

Ja potrselanimaaliga hakkas ta tegelema alles 50 aastasena. No, või aastakese varem. Igatahes on tal nüüd töötuba tasse, vaase ja taldrikuid täis. Need komplektid mida te siin näete on omanikuta, kui kellelegi hakkab midagi meeldima, võib mulle julgelt kirjutada ja saame kokkuleppeid sõlmida.

Kirjuta siia anne.ummalas@gmail.com

Ehk saan ma ka oma suurteose- mõnusa kampsi pildi peale püütud, siis kohtume jälle.

Mõisapreililt

Hetke meeleolud

2010-03-29T00:01:00.009+03:00

Oi kuidas aeg rutanud!

Vahepealsest ajast polegi midagi väga erilist kirja panna ja välja näidata.

Siin laekas ringi uidates jääb küll mulje,nagu mulle meeldiks õmblemine. Tegelikult on nii, et õmblusmasin on tänuväärne kaaslane kui on vaja pisku ajaga midagi valmis saada. Kui on üks 1,7 aastane takjas sabas , siis aeg on aga alati pisku, nagu te kindlasti isegi teate. Pealegi oli nüüd kolm nädalat üks 10 -aastane takjas ka, kes peale mandli ja adenoidide oppi lohutust vajas. Sellepärast oligi vaja kohe uusi kindaid (ega loodus ju tühja kohta salli- mandlid läinud, siis olgu seestpoolt narmastatud kindad kohe olla)

Samuti olen siin täitsa puudulikult oma rahvuslikku meelsust näidanud. Nüüd aga on selleks põhjust küllaga...

Minu praeguse aja kirjandus

JA minu hetketööd- vanadest pitsidest mustri maha joonistamine ja uue tööproovi heegeldamine. Pitsid on ausad! Naabritädi kaltsukotist. Need on heegeldatud enne 40ndaid või kohe peale sõda. Kangas on aga super- linane ja kodukootud.

Usinad võivad proovida ka, teate ju küll-

tühi ruut- ühekordne sammas, 2 ahelsilmust , ühekordne sammas.

Ja täis ruut - 3+1 ühekordset sammast.

Heegeldada tuleb aga üsna tugevasti, et ruut ikka ruut tuleks, mitte ristkülikuks ei kisuks. Ja tihe peab pind ka olema. Pehme ja lörts heegeldus siia ei sobi.

ja mitte ainult heegeldamine. See niplispitsi jupike on 19 . sajandi teisest poolest pärit käiste pitsi järgi niblatud. Ja käised ise kuulusid minu vanaema emapoolsele vanaemale, kes elas tõenäoliselt mõned kilomeetrid minu praegusest elukohast!!

Rohkem neist asjust ilmselt suve või lausa sügise poole...

Ja täna oli palmipuudepüha....

Mõisapreililt

VALGE VARJUNDID

2010-02-26T11:11:00.009+02:00

Nüüd võib kuulutada lõpetatuks, need meie valged üllitised.

Jah , meie. Seekord tahtis koostegemisest osa võtta ka mu 10 aastane tütar Kertu. Nii me siin kahekesi õmblusmasina taga aega veetsime.

Kertu uuris minu vanamoodsat ideedekaustikut ja valis sealt välja lapikoti. Koti ideed aga ei saa ma kahjuks enda omaks tunnistada, selle jagas meile Aire lapikursusel. Aga proovisime järgi , kuidas välja tuleb. Töö käis nii, et koos lõikasime lapid välja , mina panin õiged lapid kokku ja Kertu õmbles masinaga kinni. Olgu öeldud veel see oluline pisisasi, et ka seekord saime hakkama taaskasutusega- vana linane seelik ja vanaema kardinad. Kardinad tulid mängu ema kadeduse pärast- ei raatsinud pitskangast lapsele kulutada anda.

Koti ääres olev karvane äär on heegeldatud küll minu poolt, sest seda karvast, sädelevat lõnga oli üsna võimatu heegeldada. Aga kinni õmbles Kertu ise ja sangad ka ikka ise. Sangad olidki ainsad asjad, mis ued tuli muretseda. Võimas nööp tuli ka nööbikarbist sipsti välja.

Uhke autor oma kotiga.

Ja nüüd minu enda kotist .

Kui juba kardinate lõikumiseks läks, siis proovisin oma viimase aja lemmiktehnikat ka nende samade kardinatega teha. See lemmik toimib nii, et võtad nööri (mis mul on juhtumisi must) ja lõikad kadrinatest diagonaalselt 3-4 cm laiuse riba (mis mul olid juhtumisi valged). Kerid kardinast kandid ümber nööri ja õmbled õmblusmasina sik-sak õmblusega spiraalselt üksteise külge kinni. Sellest on pilte "Sügissonaadi " teemas. Sellest eksperimendist tekkis suur ring, mille panin kokku selliseks kotiks. Kandiribasid nöörile kerides proovisin perida hästi sasilt, et tekiks koheva ja lumise pinna efekt. Samas ei saa seda ka väga lõdvalt teha. Musta nööri on üksikutes kohtades siiski läbi kumamas. See meenutab meile , et kevad pole enam mägede taga ja lumi saab varsti otsa. Oh seda rõõmu- mustast mullast pistavad oma ninad välja taas lumikellukesed ja tilistavad meile kevadet.

Saadud poolringi nurgad said puhtast mängulustist ümaraks vormitud ja kotisuu serv allapoole keeratud.

Kerge lumine pitsiline kaunistus ja mõned pärlid, et kogu krempel liiga valgeks ei jääks.

Ja nii me nüüd käime koos, Valges ja Varjudes.

Kevadeni on veel jäänud 22 päeva ja 9 tundi!!!

Mõisapreili ja veel noorem preilnas

SÕBRAPÄEVAKS

2010-02-14T12:27:00.006+02:00

Sõbrapäevaks meeleolu!

Paber, pits, pael, käärid ja õmblusmasin. Pliiats, ümbrik, mark ja aadress= SÕBRAD!

Olgem sõbrad!

Mõisapreili

Femme Fatale

2010-01-29T15:05:00.009+02:00

Saatus on otsustanud nii, et materjaalsesse maailma on juurde tulnud üks glamuurne kotike koos paari lisaga. On ületatud kõik loomingulised probleemid ja defektidest kujundatud efektid.

Selle koti sünnilugu vaadates, on tõesti Saatus ise oma sõrmi nipsutanud. Tegelikult pidi ta tulema punasel põhjal - õige paksusega kangast ei leidunud minu kappides (küllap ta saab ükskord ka selle punase kaksikõe). Ja kuna mul siin kotiteos on põhimõtteks kasutada olemasolevat või taaskasutust ootavat materjali, siis tuli idee ümbermängida. Teine kinnisidee oli ümmargune põhiplaan, mida saab paelaga kokku tõmmata ja siis oleks selline armas pitsiline mumm käevangus rippumas.

Nii ja mis välja tuli, see on nüüd teie ees.

Ümmargune vaade .

Nimesilt voodril. Et kogu kotilugu kaasa tehes teemad lõpuks sassi ei läheks.

Sisevaade juba valmis kotist.

Sünniloost lähemalt.

Kangaks sattus üks kummaline siidilaadsest kangast kleit (tegin kõiksugu katseid - põletasin ja nuusutasin- ilmselt siid). Voodriks sama kleidi vooder, mis on midagi tavalisemat. Pitsililled on minu keskkooli "100 päeva balli" kleidi varrukate küljest. Litrid ja pärlid olid ka olemas.

Tehnika võiks nimetada pitsaplikatsiooniks. Pitslilled said käsitsi oma kohale õmmeldud.

Kui kõik paistis juba valmis olevat, tekkis jama- olin kangad liimiriidega nii korralikult tugevadanud, et paelast tõmmates ilusasti kokku see ümmargune põhiplaan enam ei tõmbunud . Ega jäänudki muud üle kui tuli öö läbi nuputada ja hommikul sangu otsima minna. Sangad on pruunist puidust ja kaetud pitsiga, et glamuursemad välja näha. Koti valmis saanud oli minu emotsioonid nii kõrgel, et siuh-viuh tulid juurde ka sõrmus ja pross.

Ka pildistamisega ei ole läinud kõik plaanipäraselt. Ikka on nii, et kui ilus päike väljas sillerdamas, siis minul midagi pildistada pole ja kui mul on koti pildistamisega kiire, siis on pilvine ja sompus. Ja nüüd on mul ka kahju, et ma ei oska pilte klikitavateks teha, et saaks suuremalt vaadata. Küll ma õpin selle ka ära.

Kogu loo juures sain ma tiba targemakski -oma unistuste poole pealt- Kui sul on täpne plaan ja teostades see tahab vägisi metsa minna, siis see mis välja tuleb on võibolla unistusest isegi parem!

Järgmiste teemadeni!

Mõisapreili

Veel uue aasta hullamisi

2010-01-08T16:50:00.007+02:00

Kindlasti on teilgi sama ilus kui meil. Aga ikka tahaks oma mäeotsast ka vaadet nautida ja tuleviku huvides siia laekasse tallele panna, et sai ikka kelgutatud ka ühel kenal päeval. Ja värske, karge õhk ja nii edasi...

Tegelikult tahtsin rääkida ühe loo ja lisada mõned käsitööd ka.

Kunagi ammustel aegadel, kui sai Peda kulunud trepiastmeid veelgi rohkem lohku tallatud, küsis minult hilja õhtul, pärast järjekordset pikka ja nüristavat päeva üks garderoobitädidest (see tüsedam), mantlit ulatades: " Ei tea, kas see ruuduline värv on sel aastal ka veel moes?" Olin vist piisavalt juhm, et mitte märgata küsida- mis värvi see on ? Olgu selle ruudulise värviga kuidas on aga triibuline on minu kodus küll alati moes. Mulle kohe meeldivad triibud! No vaadake triibulisi kaltsuvaipu, triibulisi kasse, triibulisi seelikuid, sokke, tasse, sukapükse, patju, kotte, arbuuse....

Meil on selline mõnus iste ja Triine näitab , kuidas seda kasutada.

Padi on heegeldatud mitmekordsest puuvillasest lõngast- jääkidest, seepärast pole ükski triip päris ühte moodi.

Ja lisan siia ka midagi väga tavalist- triibulised sokid, igapäevaseid ja tavalisi asju peab ju ka tegema. Viimasel ajal sigineb minu ellu järjest rohkem roosat. Peidan seda roosaarmu triipudes.

Rõõmsat saabunud aastat!

2010-01-08T15:58:00.007+02:00

Jõulupuhkus läbi ja aastanumber vahetunud. Loodame ikka kõige paremat sellelt uuelt- unistuste täitumist ja ilusamat elu.

Mul on laekasse tallele panemata vel üks vahva päkapiku ülesanne kahele poisile. Jah, pereklubi jõululoosis sattus meile pere kahe poisiga. Poistest ma ju midagi ei tea, ega kujutanud ettegi, mida neile kinkida, et kingitusest ka rõõmu oleks, pealegi oli kokkulepitud isetegemise lainel kingitused. Läks päevi ja unetuid öid enne kui tuli mõte nagu välgatus. Ja siin see on - kabemängulaud.

Mängulaud sai valmis lapitööna minu poolt. Nupud saagis noorest kasetüvest meil issi ja lihvis ilusasti siledaks ka, mina joonistasin motiivid nuppudele ja issi omakorda jälle põletas motiivid sisse. No öelge veel, et pole meeskonnatöö.

Nii said ühele poisile sellised nupud

ja teisele sellised, ehk laabus neil jagamine vennalikult.

Mängulaua küljes on veel nööriga ühendatud (et ära ei kaoks) kaks kotikest, kus nuppe hoida saab. Ja et kotid niisama kotid ei oleks, siis lisasime neile ka otstarbe- kottidele joonistasin peale kah mänguväljaku- laevade pommitamise jaoks.

Mäletate ju seda mängu. eriti mõnusaks teeb asja veel see, et siin saab ise reegleid kehtestada. Ja ega siis kabe ka ainus ja õige mäng pole, mida sellisel mängualusel mängida annab... Igatahes, olen kuulnud, et poisid jäid rahule. Ja siis on päkapikk ka rahul.

Püha Lehm ja kindakirjad

2009-12-14T15:32:00.009+02:00

Sellest saaks küll hea raamatu pealkirja, kui ma nt. Kivirähk oleksin .

Jah, aga ma pole. Sellepärast tuleb juttu kõigest ühest tikitud lehmast , kes sai omale nii uhke nime. Ja lugu oli tal ka - Lapse ristiemal oli sünnipäev ( juba jupike aega tagasi, kui nüüd lõpuni aus olla). Kingitus??? Loomake??? Ta on meil maalt pärit linnainimene ja loomakesed ju ka paadunud linlastel südame soojaks teevad, eks ole ju nii. Ja ei hakanud me kiisude-kutsudega jamama , tikkisime talle kohe lehma. Et midagi eksootilist toas oleks. Ja must lehm sobib ju bloniinile igati. Mul viimasel ajal on taas või uuskasutus ikka hingel- see Püha Lehm on otsast lõpuni taasuuskasutuses - vanad linased püksid, mis figuuri kõikumiste tagajärjel õmblustest na hõredaks jäänud, nisad linase kleidi lühemaks tegemise tagajärjel tekkinud, sarved kah kusagilt ülejäänud imetillukesest jupist. Täidiseks minu õe töö juurest pärit vatiinijäägid. Ainult tikkimisniit on esmakordselt kasutuses. Ahajaa , lõike sain Christi Kütti "Pihuloomade " raamatust", vist tegin natuke suuremaks. Tikkides kasutasin arhailist võtet st. ei joonistanud mustrit ette vaid läks nagu läks. See on vist fotodelt näha ka, et nii läks.

Igatahes on lehmake nüüd pühaks kuulutatud ja ehib uhkelt üht kodu Tallinna kõrge akna taga. Kuna pilti ma kohe teha ei märganud, siis siin on lehmake juba uues kodus poseerimas. Veel mõned võtted.

Ja mis siin siis kindakirjadega pistmist on?
Ega lehmal polegi.

Sõbranna üllatas mind sellise fotoga.

Käisime juba mitu aastat tagasi Mahtra muuseumis- nii me neid kindakirju joonistasime. Kõik kindad, mis muuseumis sel hetkel olemas olid , said meil ülesjoonistatud. Väikeses muuseumis on väga mõnus käia- sõbralik õhkkond ja kõike saab katsuda, ise vaadata. Muuseumi tädidel on vaid heameel, kui keegi nende vastu huvi tunneb. Ja nüüd sel sügisel saime selle retke tulemuseks kindakirjade kaardid. Saara kirjastusega koostöös. Väga ilusad kaardid. Raplamaa komplektis on Juuru, Hageri, Märjamaa, Rapla ja Vigala kihelkondade kirjad. Ainult Märjamaa kiri ei ole Mahtra muuseumist pärit. Ülejäänud on täpselt muuseumi kinnastelt. Neid ja teiste maakondade omi saab Saara kirjastusest tellida.

Jõulutervitused võikski ju sel aastal kindakirjaga saata!

jõulu ettevalmistused

2009-12-06T23:10:00.009+02:00

Jõulud on tulemas! Jah tõesti. Aknast välja vaadates sellist tunnet küll ei teki. Siis on vaja seestpoolt tunnet tagant tõugata. Iga halva juures on alati ka hea külg- sammalt ei pea lume alt välja kraapima. Ja sammalt on ju enne jõulu alati tarvis. Eksju. Mul läks seda sammalt seekord kõvasti vaja. Meil oli siin jõululaat ja ma valmistusin selleks innuga. Käisin kraavikaldaid mööda pajuvitsu korjamas (kummikud kaasa!) ja metsa alt sammalt toomas (taskulambi valgel). Ja nii vähe ongi vaja, et kokku panna üks samblapuu.

Juba mitmendat aastat ei too meie pere metsast kuuske. Kuigi oma lapsepõlvest mäletan, et kui isa kuusega tuli - see tunne tuli kohe sisse. Jõulutunne. Koos kuuseehtimine. Meil aga on nüüd niipidi, et kuuse meisterdame ja ehime ka enamasti omatehtud ehetega.
laadale sai siis tehtud selliseid kuuski juba mitu, mitu. Meie eelmise aasta jõulupuu oli selline.

Sellise puu saab kokku panna nii-

üks pikem vits keera rõngaks ja selle rõnga külge seo vitsad. Vitste ülemised otsad seo kokku. Saadki koonuse. Kata see koonus nüüd samblalatakatega ja mässi sobivat värvi niidiga kokku. No umbes nii see töö käib. Pärast saad perega sitikate tõugu määrata, kes kõik sambla sees soojas toas unest ärganud on.

Ja siis veel üks lapsepõlve meenutus. Minu õde, kes elab meie vanemate korteris , koristas kappe( mitu aastat läks , aga kätte see aeg näed jõudis) Neid veel , mis ema soetatud kraami täis ja sealt sain ma päästa endale mõned emotsionaalsed mälestused. No vaadake seda kaussi!!! See seisis meil aastaid sektsioonkapi nurgal telefoni kõrval. Seal oli ikka kommi või küpsist (või tühje kommipabereid). Meie viletsa mälu ka kehvakese arvutamisoskuse põhjal, ilmus see kauss meile 1985 või 86 aastal ja vaas on umbes samast ajast. Nüüd hoian ma neid siis oma kapinurgal. Muide see pitsunistus mu laual on kaltsuka leid- filee tehnikas . Ei mitte see heegeldatud variant , vaid ikka õige (On tehtud kalavõrk ja selle ruudud mustrisse põimitud) Erakordselt korrektselt valmistatud ja täiesti tip-top, ilma plekkide ja märkimisväärsete aukudeta.

Vaadake lahtiste silmadega, elus on palju ilusat prügikasti äärele visatud!

nööbi õmblemise lugu

2009-12-01T14:57:00.004+02:00

Eelmises postituses olev kotike sai endale ka nööbi ja siin väike lugu sellest, kuidas õmmelda nööpi kui kangas on paks ja tavaliselt õmmeldud nööp ei püsi kuidagi kinni.

Selleks võta pliiats ja õmble nööp kinni üle pliiatsi.

Kui nüüd pliiatsi välja tõmbad , jäävad lahtised niidid, need põimi sama niidiga üle, et tekiks nööbile kand. Kinnita niit tugevasti ja valmis ta ongi.

Selline nööp sobib hästi kottidele.

Kanarbikukarva kotike

2009-12-01T14:19:00.008+02:00

Sügis ja kanarbikulilla, sügis ja pihlakapuna. Need toonid on alati nii ilusad ja samas tuletavad need väga valusalt meelde, et suvi on möödas ja külm ja niiske sügis taas võimust võtmas.
Seekord aga olen kanarbikutooni säilitanud kotis. (Piltidel on näha miskipärast küll rohkem meresinist). Sellel kotil on aga oma pikk sünnilugu ja taaskasutus on siin märksõna nr. 1.

Esiteks - leidsin naabrinaise kaltsukotist nii vahva kleidi. Kleit ise on pärit vist küll 80-ndatest ja kahtlaselt sünteetilist laadi, aga muster ja värvid missugused. Ja minu plaanitava tehnika puhul polnud need paar auku üldse mingi probleem.

Ja see tehnika siis- nööri ümber keritud diagonaalkandist kokkuõmmeldud kott. Või midagi taolist. Sellest tehnikast kuulsin esimest korda Aire lapiklubis ja kohe hakkasid näpud sügelema.

Leidsin pika otsimise peale ka nööri ja lõikasin kleidi ribadeks ja läkski lahti.

Ja seda ma ütlen, et see on üks igavesti vahva ajaviide- aina keri ja õmble, keri ja õmble. Kotikuju tekib iseenesest.

lõbus töö võttis tegelikult omajagu aega ja kui ma just oli jõudnud mõelda, et no on igav tegu, hakkasid ribad otsa saama ja oligi kott valmis. Ideaalis oleks ta võinud ikka natuke suurem olla. Peab naabrinaisele rääkima , et tehku suuremaid kleite.

Et aga asi veelgi selgem oleks leidsin lõngakorvist täpselt sobilikud niidid ja tikkisin paar kanarbikuõit kah kotile kaaslaseks. Ja vot nööp on nüüd küll veel veidi vale, siin peab olema poolkuu, ja peagi see siia tuleb ka.

Vooritegu sai seekord selline. Taskuga . Ikka peab ühe daami ridikülil ju tasku ka olema. Ja tegijamärk ka sisse.

Nüüd tekib, jah uus probleem, mul pole ühtegi sellist riietust, millega , sellist kotti kanda. Aga selline kotitegu mulle väga sobib, kes kotte soovib, andku teada.

lapitöö eelmisest hooajast

2009-11-22T13:37:00.003+02:00

Kuna blogimine on mul juba mõnda aega mõtteis, siis on juba eelmisel talvel valminud üks tore asi,mis on meil igapäevaselt kasutuses ja igati enda olemasolu õigustanud.

Nagu ikka, lastega perel on alati vaja kaste, kuhu pista mänguasju ja muud sodi-pudi.

Ja Aire õpetatud palkmaja harjutused olid ka vaja kuhugi paigutada- nii neist kahest saigi kokku mänguasjadele kast- hetkel barbie mööbliladu.

Aluskastiks läks ka nagu rusikas silmaauku overloki kast, mis oli tugevam kui tavalised telekakastid ja just mõnusas suuruses ka. Ja kui te hoolega vaatate, siis on näha, et vooder on sellel kastil eraldi -nööpidega välimise osa küljes. Nii saab mõlemat osa vajadusel pesta, või kui selline variant ära tüütab, õmble lihtsalt uus ja vaheta ära.

Palkmaja õmblemine on imelihtne , kõige suurem sättimine oli hoopis see, kuidas täpselt õiget mõõtu selle ploki saaks.

Lapitöö on mul ka praegu projektis , aga sellest juba siis kui valmis ka midagi on.

Mänguasjad kasti!

Isadepäeva lainel

2009-11-13T16:27:00.007+02:00

Väike meenutus isadepäevast.

Kõigepealt üks tore üllatus juba eelmisest nädalast. Üllatus pani kohe mõtlema- kas on maailmas niipalju armastust, et isegi tomatid lähevad hallitama südamekujuliselt. Või ei ole maailmas piisavalt armastust, et isegi tomatid peavad seda meile meeldetuletama. Ei tea kuidas täpselt need asjad on, aga meie tomat igatahes on oma õnne leidnud.

Tänu sellele armunud tomatile oli meie isadepäeva hommikuvõileivad ka südamlikud. Maitsesid ka soojalt. Ja põhiline, et Kertu ise tegi. No ma natuke aitasin ka.

Kasutasime leiba, mille tegime viinapitsiga ümmarguseks ja täiesti kogemata oli Kehtna suitsuvorst täpselt õige suurusega. Südamed said peale paprikast ja vormi said nad piparkoogi vormi abiga. Ja et kogu lugu veel värvilisem oleks, said porrulaugu lisandid ka oma kohale. Neid võileibu sõime ka pereklubi pärastlõunal.

Maitsesid palju paremini kui lihtsalt vorst ja leib.

Ja nüüd pean kindlasti ka meie isa siia üles riputama, sest Kertu nõuab, et tema asju ka näidatakse. Saage tuttavaks - meie issi !

Täna tulevad külalised!

2009-11-03T21:58:00.000+02:00

Täna tulevad külalised! Kolm sõpra!

Triibulised rebased.

Ideeliselt on need semud Anu Raua Viljandimaa muuseumist . Minu esitluses on need rebased sellised.

Igalühel on oma iseloom, nagu tihti minu asjadega juhtub.

Sõpru oli algul neli, aga üks neist kaunistab juba üht teist kodu. Loodetavasti on tal seal mõnus ja soe. Ühel rebastest on sabaotsas juba ka ametimärk-võtmehoidja. Tema on Võtme Vedaja Rebane. Teised on veel na noorukesed, et pole oma ametit veel välja valinud. Anname neile siis aega.

2009-10-17T20:13:00.000+03:00

Tere, Punane Laegas !
Aeg sai küpseks ja siit vihmasaju ja tuulepusa vahelt Sa ilmuma hakkad.
Ja mida siit näha saab?
Mõisapreili läkitab siia oma käsitöid ja muid jutte.

Ja seda kõike tahan ma Sinuga jagada.

Kohtume siis Laekas, Punases.