Femme Fatale

Saatus on otsustanud nii, et materjaalsesse maailma on juurde tulnud üks glamuurne kotike koos paari lisaga. On ületatud kõik loomingulised probleemid ja defektidest kujundatud efektid.

Selle koti sünnilugu vaadates, on tõesti Saatus ise oma sõrmi nipsutanud. Tegelikult pidi ta tulema punasel põhjal - õige paksusega kangast ei leidunud minu kappides (küllap ta saab ükskord ka selle punase kaksikõe). Ja kuna mul siin kotiteos on põhimõtteks kasutada olemasolevat või taaskasutust ootavat materjali, siis tuli idee ümbermängida. Teine kinnisidee oli ümmargune põhiplaan, mida saab paelaga kokku tõmmata ja siis oleks selline armas pitsiline mumm käevangus rippumas.

Nii ja mis välja tuli, see on nüüd teie ees.

Ümmargune vaade .

Nimesilt voodril. Et kogu kotilugu kaasa tehes teemad lõpuks sassi ei läheks.

Sisevaade juba valmis kotist.

Sünniloost lähemalt.

Kangaks sattus üks kummaline siidilaadsest kangast kleit (tegin kõiksugu katseid - põletasin ja nuusutasin- ilmselt siid). Voodriks sama kleidi vooder, mis on midagi tavalisemat. Pitsililled on minu keskkooli "100 päeva balli" kleidi varrukate küljest. Litrid ja pärlid olid ka olemas.

Tehnika võiks nimetada pitsaplikatsiooniks. Pitslilled said käsitsi oma kohale õmmeldud.

Kui kõik paistis juba valmis olevat, tekkis jama- olin kangad liimiriidega nii korralikult tugevadanud, et paelast tõmmates ilusasti kokku see ümmargune põhiplaan enam ei tõmbunud . Ega jäänudki muud üle kui tuli öö läbi nuputada ja hommikul sangu otsima minna. Sangad on pruunist puidust ja kaetud pitsiga, et glamuursemad välja näha. Koti valmis saanud oli minu emotsioonid nii kõrgel, et siuh-viuh tulid juurde ka sõrmus ja pross.

Ka pildistamisega ei ole läinud kõik plaanipäraselt. Ikka on nii, et kui ilus päike väljas sillerdamas, siis minul midagi pildistada pole ja kui mul on koti pildistamisega kiire, siis on pilvine ja sompus. Ja nüüd on mul ka kahju, et ma ei oska pilte klikitavateks teha, et saaks suuremalt vaadata. Küll ma õpin selle ka ära.

Kogu loo juures sain ma tiba targemakski -oma unistuste poole pealt- Kui sul on täpne plaan ja teostades see tahab vägisi metsa minna, siis see mis välja tuleb on võibolla unistusest isegi parem!

Järgmiste teemadeni!

Mõisapreili

Veel uue aasta hullamisi

Kindlasti on teilgi sama ilus kui meil. Aga ikka tahaks oma mäeotsast ka vaadet nautida ja tuleviku huvides siia laekasse tallele panna, et sai ikka kelgutatud ka ühel kenal päeval. Ja värske, karge õhk ja nii edasi...

Tegelikult tahtsin rääkida ühe loo ja lisada mõned käsitööd ka.

Kunagi ammustel aegadel, kui sai Peda kulunud trepiastmeid veelgi rohkem lohku tallatud, küsis minult hilja õhtul, pärast järjekordset pikka ja nüristavat päeva üks garderoobitädidest (see tüsedam), mantlit ulatades: " Ei tea, kas see ruuduline värv on sel aastal ka veel moes?" Olin vist piisavalt juhm, et mitte märgata küsida- mis värvi see on ? Olgu selle ruudulise värviga kuidas on aga triibuline on minu kodus küll alati moes. Mulle kohe meeldivad triibud! No vaadake triibulisi kaltsuvaipu, triibulisi kasse, triibulisi seelikuid, sokke, tasse, sukapükse, patju, kotte, arbuuse....

Meil on selline mõnus iste ja Triine näitab , kuidas seda kasutada.

Padi on heegeldatud mitmekordsest puuvillasest lõngast- jääkidest, seepärast pole ükski triip päris ühte moodi.

Ja lisan siia ka midagi väga tavalist- triibulised sokid, igapäevaseid ja tavalisi asju peab ju ka tegema. Viimasel ajal sigineb minu ellu järjest rohkem roosat. Peidan seda roosaarmu triipudes.

Rõõmsat saabunud aastat!

Jõulupuhkus läbi ja aastanumber vahetunud. Loodame ikka kõige paremat sellelt uuelt- unistuste täitumist ja ilusamat elu.

Mul on laekasse tallele panemata vel üks vahva päkapiku ülesanne kahele poisile. Jah, pereklubi jõululoosis sattus meile pere kahe poisiga. Poistest ma ju midagi ei tea, ega kujutanud ettegi, mida neile kinkida, et kingitusest ka rõõmu oleks, pealegi oli kokkulepitud isetegemise lainel kingitused. Läks päevi ja unetuid öid enne kui tuli mõte nagu välgatus. Ja siin see on - kabemängulaud.

Mängulaud sai valmis lapitööna minu poolt. Nupud saagis noorest kasetüvest meil issi ja lihvis ilusasti siledaks ka, mina joonistasin motiivid nuppudele ja issi omakorda jälle põletas motiivid sisse. No öelge veel, et pole meeskonnatöö.

Nii said ühele poisile sellised nupud

ja teisele sellised, ehk laabus neil jagamine vennalikult.

Mängulaua küljes on veel nööriga ühendatud (et ära ei kaoks) kaks kotikest, kus nuppe hoida saab. Ja et kotid niisama kotid ei oleks, siis lisasime neile ka otstarbe- kottidele joonistasin peale kah mänguväljaku- laevade pommitamise jaoks.

Mäletate ju seda mängu. eriti mõnusaks teeb asja veel see, et siin saab ise reegleid kehtestada. Ja ega siis kabe ka ainus ja õige mäng pole, mida sellisel mängualusel mängida annab... Igatahes, olen kuulnud, et poisid jäid rahule. Ja siis on päkapikk ka rahul.